...

Päris naljakas on see tunne, kui sa avad ennast kellelegi absoluutselt igas võimalikus mõttes.. pealaest jalatallani ning paar kuud hiljem avastad, kuidas see kõik vaid üks suur vale on olnud. Vähemalt tema jaoks. Üks mõttetu ärakasutamine, valetamine, saboteerimine ja lollitamine. Kogu see keeruline protsess tuli tal ette võtte vaid selle ühe asja nimel. Selle ühe, imelihtsa asja nimel, milleks oleks võinud ka kedagi teist kasutada, mitte mind. Aga ikkagi mina. Tekib tunne nagu mu sisse oleks programmeeritud mingi kõrgema klassi tropimagnet, mille funktsioon on kõikvõimalikke idioote ligi tõmmata. Tundub, et mu mõistus ignoreerib normaalsust ning harilikke meessoost isikuid - ikka ja jälle leian end punktist, kus minu ümber on vaid kari troppe (vabandust väljenduse pärast). Õnneks ma suudan asja piisavalt külma närviga võtta ning lihtsalt krimpsutan nina selle peale, kui kuradima loll ma olin.. või ilmselt olen siiani ning olen ka tulevikus, sest selline ma ju lihtsalt olen.
 Elu õpetab? Ei, mind ei õpeta. Jälle see sama ämber. See sama kuradima PÕHJATU ÄMBER! Ainult teisel kujul.. Tuleb välja, et ämbreid on palju ja erinevaid. Sa ei tunne mitte kunagi ämbrit puhtalt silmadega vaadates ära, ei. Sa pead selle ämbriga lähedasemaks saama, kuni hakkavad ilmnema esimesed vead. Esialgu suudad sa nendest vigadest mööda vaadata, kuid olgem ausad, kui sulle kohe miski ei meeldi, siis võid unistama jäädagi, et midagi muutub. Inimesed muutuvad ainult siis, kui nad ise on täielikult veendunud, et nad tahavad ennast muuta. Aga jah, üldiselt leian, et kui korra on millegagi hakkama saadud, siis teine kord ei jää tulemata. Oh vaene Geiter, jälle sa leidsid kasutuse jalamati ja lumehelbekesena. Ei ole hullu! Ma ei ole kohe kindlasti mitte ainukene preilna, kellega nii on käitutud. Nii vaikselt, nii kavalalt ning eriti delikaatselt.
 Oi-oi, kui paljudest headest näitlejatest me ümbritsetud oleme. Potensiaali, mis jääb arukalt kasutama on üllatavalt palju meie ümber. Lausa kahju, et enamus oma talendist teadlikud pole. Või siiski ollakse ning seda kasutatakse siiski vaid enese heaaolu nimel ära? Teine variant sobib rohkem.
 Kes ütles, et inimese iseloom on tema saatus? Vaid mõningad kuud tagasi olin kahe käega selle väite poolt, kuid nüüd... Kus on see 'saatus' mis mõnele ussile määratud sai? Seda ei ole, ega tulegi. Kõik toimub ju juhuslikult ning nagu elu on näidanud, siis jumal armastab lolle ning hoiab neist kinni kümne küünega. See on lihtsalt absurd, kuidas mõnel õelal, egoistlikul ning ennasttäis inimesel lihtsalt päevast-päeva veab. Sõna otseses mõttes. See on nii vale, samas me ei saa sinna absoluutselt mitte midagi parata. Targem on lihtsalt eemale hoida sellistest inimestest, sest nad võivad sind selle omakasupüüdlikusega nakatada. Või siis lihtsalt oled sa samasugune sinisilmne naiivitar nagu mina ning lased neil oma ebasiira sarmiga pähe istuda.
 Mida teha inimestega, kes ei suuda enese heaaolust kaugemale mõelda ning vaadata? Kes ei suuda arvestada teistega? Kes ei suuda panna end teise inimese "kingadesse"? Samas, ehk ma peaksingi asja armastusega vaatama ja tuletama meelde, et me kõik oleme ainulaadsed indiviidid. Järsku peaksingi kaotama ära mõtted "normaalne" ja "ebanormaalne", "õige" ja "vale" ning asendama need mõistega "ainulaadne". Iga inimene on ainulaadne.
 Päris naljakas on see tunne.. päris naljakas, kui see sind ikka ja jälle külastab.