Ma väga väga väga vabandan, et ei ole niiiiii kaua bloginud.. Mul on aega küll olnud, aga ma ei ole lihtsalt viitsinud :D Vahepeal on päris huvitavaid asju mu elus toimunud-
Esiteks läksin ma Särtsu tööle, kus ma nüüd siis olen senikaua kuniks ma Austraalia lähen, äge ju! Läksin sinna mitte raha eesmärgil, vaid ajaviiteks.. sest siin Lihulas ei ole lihtsalt mitte midagi teha. Töö iseenesest on päris raske, pole see nii lihtne midagi, et lihtsalt ootad kliente ja passid kassa taga. Kui kokk läheb kell 3 ära, siis pean mina ise kõikide asjadega hakkama saama. Eriti lõbusad on reedesed päevad, hommiku 10st ööse 2ni, vahest isegi 4ni! Kõige mürgisem päev on mul siiani olnud 13h, (16.00-05.00) aga küll jõuavad need veel hullemad ka tulla :D Pole hullu, saan hakkama.. ja mis peamine! Ma saan ka töökogemuse.

Teiseks siis see, et ma lähengi Austraalia (jipi jipi jeee!!!!). Minek toimub kuskil septembri keskel 15-20, midagi sellist. Lähen koos Atsiga ja siis Aussis saame mu õega kokku, et kolmekesi siis kuskil hakkame elama-töötama. Mul on üli-üli hea meel selle üle, et Ats ka minuga tuleb, sest mu sista läheb novembri lõpus ise minema, kuna ta viisa saab läbi..arvatavasti Uus-Meremaale. Kauaks ma lähen? Ma ei tea, eks see siis paistab, kuigi olen üsna kindel, et hakkan väga armastama sealset elu, seega who knows.. maybe im not coming back :D haha, ei tegelikult tahaks ikkagi suveks tagasi olla ja siis tagasi minna, aga eks näis..ja muidugi see, et kui ma tagasi tulen, siis mul on plaan üks teine inimene ka endaga kaasa tirida ;). Üks asi milles ma üsna kindel olen on see, et Eestisse ma küll pesitsema ei jää.. arvan, et selliseks võikski mu elu kujuneda nagu mu õel on- lihtsalt reisib ja reisib. Miks mitte noh? Mulle väga meeldiks! Jubedalt ootan minekut igatahes, iga jumala päev ärkan ja mõtlen, et jesssss one step closer! :) Samas on natukene kahju jätta siinseid sõpru ja lähedasi maha, aga pole hullu.. võtan nüüd viimasest kuust ajast kõike mida üldse võtta annab. Igatsema hakkan ma paari inimest kindlasti meeletult, aga harjutan end vaikselt mõttega juba, et pole midagi parata sinna, pean eluga edasi liikuma. Hetkel on mul viisa tehtud ja kopsuröntgenisse lähme me Atsiga homme, lennupiletid ostame siis peale seda ära. Asi on päris kulukas ausaltöeldes, aga õnneks pole see takistuseks.

Mis veel? eeh.... polegi vist midagi, mina küll ei tea, aga mõned pildid sellest, mis vahepeal toimunud :)